Aastate ja aastakümnete jooksul on kolm-nelja paaril tõeline potentsiaal areneda rikkalikult täiendavaks partnerluseks, kus mõlemad partnerid tunnevad, et on teises leidnud midagi olulist, mida nad ise ei oleks suutnud pakkuda. Kolmas vaatab tagasi ja näeb stabiilsust, rajatud elu, usaldusväärset armastust, mis võimaldas nende loomingulised lennud; neljas vaatab tagasi ja näeb värve, naeru, laiendatud maailma, mille kolmas tõi ellu, mis muidu oleks võinud olla liiga piiratud. Mõlemad tunnevad, et teine on neid olulisel viisil rikastanud.
Pikaajaline töö seisneb selles, et säilitada üksteise vastu siiras uudishimu, selle asemel, et settida kindlatesse rollidesse. Kolmas peab jätkama oma võime arendamist struktuuri ja järjepidevuse osas; neljas peab jätkama spontaansuse ja oma väljendusvõime laiendamist. Paarid, kes jätkavad arenemist – kes ei piirdu lihtsalt sellega, et määravad igale funktsioonile kõige paremini selleks varustatud partneri ja peatuvad seal – avastavad, et aja jooksul sisaldab kumbki neist rohkem sellest, mida teine on toonud, ja suhe süveneb millekski üllatavaks ja terviklikuks.